Keemilise puhastuse ajalugu

Juba 1800.a. paiku tegutsesid elukutselised plekivõtjad, puhastamiseks kasutati tärpentini.Tärpentiniõli oli aga liiga kallis, et sellega terve nõu täita ja määrdunud riideesemeid seal puhastada.19.sajandi alguses asendati Prantsusmaal vaalaõli-lambid tärpentiniõli-lampidega, seega muutus tärpentin suhteliselt odavaks ja seda võis kasutada ka rõivaste puhastamiseks.Sellest sai aru prantsuse värvalmeister Jolly Bellin ja avas 1825.a. Pariisi lähistel Saint-Denisis keemilise puhastuse tööde vastuvõtu.Ta kastis riideesemed üleni tärpentiniõlisse ja töötles seejärel harjaga.Hakati rääkima “prantsuse pesust”.

Nii töötasid esimesed plekivõtjad 1820.-ndatel aastatel.

Keemilise puhastuse leiutamisest räägib ka üks legend:Jolly Bellini õpipoiss ajas tärpentiniõlilambi ümber ja selle sisu valgus laual olevale mundrijakile.Pärast tärpentini kuivamist oli jakk tärpentiniga kokkupuutunud kohtadest puhas.See oli viinid meistri mõttele riideesemeid üleni tärpentiniõlisse kasta.

Ka Inglismaal kasutati 1850.aastatel puhastamiseks laialdaselt tärpentiniõli.

1842 sai kivisöetõrvast toodetud bensoolist levinud lahusti.See oli odavam, aurus kiiremini ja puhastas paremini.Teise lahusti kasutuselevõtuga muutus ka teenuse nimi:sellest sai keemiline puhastus.

Puhastusega tegelevad inimesed märkasid ruttu, et bensool kahjustas tervist, seepärast hakati alates 1860.aastatest puhastamiseks kasutama bensiini.Samal ajal avastati ja täiustati keemilise puhastuse masinat, algust tegid sellega Jolly Bellini järeltulijad Pariisis.

Keemiline puhastus Berliinis 1878.

Keemilistes puhastustes toimusid aga järjest bensiiniplahvatused, uurides jõuti järeldusele, et seoses puhastuse käigus tekkivate elektrilaengutega.Nimelt on villasel riidel omadus teiste kehadega hõõrdumisel tekitada elektrilaenguid.Töötati välja vastav toode, mida sai lisada bensiinile, et tulekahjusid vältida.

Otsiti edasi mittepõlevat puhastusvahendit ja nii jõuti tetrakloorsüsinikuni, triklooretüleenini ja perklooretüleenini.Seega algas aastal 1923 mittepõlevate lahustite ajastu.Ehitati vajalikud suletud keemilise puhastuse masinad ja neid arendati muudkui edasi.Alates aastast 1952 on keemilise puhastuse masina kuju jäänud samaks, ka põhifunktsioonide osas pole midagi põhimõttelist muutunud, täiustatakse vaid vastavust keskkonnanõuetele.

Keemilise puhastuse masin 1890.a. ja 1930.a.

1985.aastal jõuti lahustile alternatiivide otsinguil süsivesinikuni.

90.aastatel sai ameerika insener Maffei patendi keemilise puhastuse masinale, mis puhastab süsinikdioksiidiga, siiamaani pole aga läbimurret toimunud.CO2 on värvitu ja lõhnatu gaas, mis sisaldub ka õhus, selle gaasi kasutamine puhastamiseks oleks ökoloogiliselt väga mõttekas.

Nii kasutatakse tänapäeval puhastamiseks lahustina põhiliselt perklooretüleeni ja süsivesinikku, vastavalt hooldusmärgistusel kasutades tähti P ja F.

Keemilist puhastust teostatakse suletud masinates vastavuses rangete keskkonna-ja töökaitseseadustega.